10 March, 2013
27 April, 2012
Aeg lendab
Elu veereb liiga kiiresti- lausa jookseb eest!
Ongi peaaegu aasta möödas ja minu suur ettevõtmine siin blogida pole üldse edenenud. Püüan end nüüd käsile võtta!
Olen Näoraamatusse üles riputanud suurel hulgal oma kokkamisi ja loodan, et ühel päeval jõuavad need koos retseptidega ka siia.
Ühel päeval ehk... :)
Seniks, kannatust ;)
Ongi peaaegu aasta möödas ja minu suur ettevõtmine siin blogida pole üldse edenenud. Püüan end nüüd käsile võtta!
Olen Näoraamatusse üles riputanud suurel hulgal oma kokkamisi ja loodan, et ühel päeval jõuavad need koos retseptidega ka siia.
Ühel päeval ehk... :)
Seniks, kannatust ;)
23 June, 2011
Kuidas ma Raineri lõpetamisele läksin...
21.06.11 oli ikka hirmus päev, kui nüüd mõelda, kuidas ma Audentesesse Raineri lõpetamisele läksin 
Nimel, mul Emma Johanna läheb tavaliselt 11 paiku magama ja kuna aktus algas 15, siis mõtlesin, e tkui ta magab nii 14ni,ei jõua ma kuhugi (on juhtunud, et magab oma 3h). Otsustasin siis, et söödan ta hommikul ära, paneme riidesse ja lähen kohe linna…et siis magab õues, vankris. Rong läks 11.32 ja kõigi eeldust kohaselt pidin sellele ilusti jõudma. Järgmine rong alles 13:50.
No sain kõik vinks-vonks valmis, Emma juba riides ja hakkasin ise riidesse panema. Panin Emma maha ja ta läks siis rõõmsalt suurde tuppa,ise hakkasin riietuma. Ja siis käis kolakas…läksin vataasin,mis toimub-olin unustanud oma pooliku kohvitassi, juba õnneks külma kohviga suurde tuppa ja ta tõmbas selle endale kaela, üritas lonksu võtta:)
Ja muidugi oli ta siis üleni kohvine:S Lisaks oli ta ka juba väsinud ja jorisev…hakkasin siis kiiruga tal kõiki riideid ära võtma, et uusi panna aga ta ei lasknud eriti ja jonnis. Aga mul oli juba kiire.
Siis lõin kogemata ta pea ka veel ära
Olin enda peale kuri ja lapsest oli ka kahju
Ei meeldi mulle kohe üldse kiirustada ja rapsida :S
No kui siis riidesse saime, oma nutva ja väsinud lapse vankrisse sain, oli kell 11:15 ehk siis mul oli ca 15 min aega jõuda jaama, mis tähendas, et pean ka jooksma osaliselt. Aga kus sa siis kleidi ja vankriga nii jooksed…andsin endast parima, nahk märg ja jäin ikka maha. Oi kui kuri ma olin!
Emma õnneks magas vankris…hakkasin siis nuputama, mis edasi. Siis helistas Tõnu ja ütles, et mingid marsad on ka suuremad, kuhu saab vankriga ja lähevad siis täistunnil linna. Ok,ootasin siis seda-ei teadnud ka, kas tuleb suur või väike. Oli suur. Muidugi see vankrikoht oli seal mingi väikese vihmavarjuka jaoks ja juhi ja ühe naise abiga kolmekesi siis pusisime vankri sisse…olin seal keskel sellega täitsa jalus. Õnneks oli normalne ja mõistev juht.
Muidugi ärkas Emma suht kohe veel ülesse kaa. Mõtlesin,et lähen Rocca al Mares maha,et mul aega küll-jalutan ja Emma saab magada. Kui jõudsime Rocca juurde, hakkas täiega padukat tulema. Juht aitas mind vanriga maha, sain ise läbimärjaks, lisaks Emma ka natuke. Seisin seal bussipeatuses varju all, täiega kallas ja jube külm oli. Mässisin veel Emma kaasas olnud teki sisse…ja siis käis kärgatus-lõi välku ja hakkas meeletult suuri raheterasid sadama, mis põrkusid nii tugevalt vastu maad ja vastu mind, et valus oli!
Siis jäi õnneks sadu vaiksemaks ja läksin Rocca al Mare keskusse, et panna Emmale kuivad riided ning vahetan ühtlasi mähkud, annan piima-ehk jääb magama.
Muidugi oli ta juba täiesti üleväsinud ja jauras korralikult, jonni oli ikka meeletult.
Olin õnnelik, et talle ka seekord teised riided kaasa võtsin!!
oma jonniva lapsega olin olukorras, kus rahvas vaatas, silmi pööritas ja pomises: “Issand, milline laps!” Aga nüüd mõistsin neid vanemaid, kelle jonnivaid lapsi olen ka ise märganud ja mõelnud, et miks nad küll sellised on jne, jne…
Kogu see jändamine riiete vahetuse ja söögiga võttis pea tunni! Siis sain suure hädaga kõik valmis ja söödetud ning hakkasin siis kõndima Tõnu töö poole, õnneks oli vähmalt vihmasadu lõppenud.
Siis tõstsime magava lapse koos vankri isteosaga autosse taha istmele, et laps edasi magaks. Magaski. Aga Audentese juures tuli ikka Tõnu sisse ja oligi magatud. Õnneks virinat enam polnud. Aktusel pidas ilusti vastu, jalutas seal issiga ringi.
Oeh, milline päev-no milleks küll sellised päevd head on!?
Nimel, mul Emma Johanna läheb tavaliselt 11 paiku magama ja kuna aktus algas 15, siis mõtlesin, e tkui ta magab nii 14ni,ei jõua ma kuhugi (on juhtunud, et magab oma 3h). Otsustasin siis, et söödan ta hommikul ära, paneme riidesse ja lähen kohe linna…et siis magab õues, vankris. Rong läks 11.32 ja kõigi eeldust kohaselt pidin sellele ilusti jõudma. Järgmine rong alles 13:50.
No sain kõik vinks-vonks valmis, Emma juba riides ja hakkasin ise riidesse panema. Panin Emma maha ja ta läks siis rõõmsalt suurde tuppa,ise hakkasin riietuma. Ja siis käis kolakas…läksin vataasin,mis toimub-olin unustanud oma pooliku kohvitassi, juba õnneks külma kohviga suurde tuppa ja ta tõmbas selle endale kaela, üritas lonksu võtta:)
Ja muidugi oli ta siis üleni kohvine:S Lisaks oli ta ka juba väsinud ja jorisev…hakkasin siis kiiruga tal kõiki riideid ära võtma, et uusi panna aga ta ei lasknud eriti ja jonnis. Aga mul oli juba kiire.
Siis lõin kogemata ta pea ka veel ära
Olin enda peale kuri ja lapsest oli ka kahju Ei meeldi mulle kohe üldse kiirustada ja rapsida :S
No kui siis riidesse saime, oma nutva ja väsinud lapse vankrisse sain, oli kell 11:15 ehk siis mul oli ca 15 min aega jõuda jaama, mis tähendas, et pean ka jooksma osaliselt. Aga kus sa siis kleidi ja vankriga nii jooksed…andsin endast parima, nahk märg ja jäin ikka maha. Oi kui kuri ma olin!
Emma õnneks magas vankris…hakkasin siis nuputama, mis edasi. Siis helistas Tõnu ja ütles, et mingid marsad on ka suuremad, kuhu saab vankriga ja lähevad siis täistunnil linna. Ok,ootasin siis seda-ei teadnud ka, kas tuleb suur või väike. Oli suur. Muidugi see vankrikoht oli seal mingi väikese vihmavarjuka jaoks ja juhi ja ühe naise abiga kolmekesi siis pusisime vankri sisse…olin seal keskel sellega täitsa jalus. Õnneks oli normalne ja mõistev juht.
Muidugi ärkas Emma suht kohe veel ülesse kaa. Mõtlesin,et lähen Rocca al Mares maha,et mul aega küll-jalutan ja Emma saab magada. Kui jõudsime Rocca juurde, hakkas täiega padukat tulema. Juht aitas mind vanriga maha, sain ise läbimärjaks, lisaks Emma ka natuke. Seisin seal bussipeatuses varju all, täiega kallas ja jube külm oli. Mässisin veel Emma kaasas olnud teki sisse…ja siis käis kärgatus-lõi välku ja hakkas meeletult suuri raheterasid sadama, mis põrkusid nii tugevalt vastu maad ja vastu mind, et valus oli!
Siis jäi õnneks sadu vaiksemaks ja läksin Rocca al Mare keskusse, et panna Emmale kuivad riided ning vahetan ühtlasi mähkud, annan piima-ehk jääb magama.
Muidugi oli ta juba täiesti üleväsinud ja jauras korralikult, jonni oli ikka meeletult.
Olin õnnelik, et talle ka seekord teised riided kaasa võtsin!!
oma jonniva lapsega olin olukorras, kus rahvas vaatas, silmi pööritas ja pomises: “Issand, milline laps!” Aga nüüd mõistsin neid vanemaid, kelle jonnivaid lapsi olen ka ise märganud ja mõelnud, et miks nad küll sellised on jne, jne…
Kogu see jändamine riiete vahetuse ja söögiga võttis pea tunni! Siis sain suure hädaga kõik valmis ja söödetud ning hakkasin siis kõndima Tõnu töö poole, õnneks oli vähmalt vihmasadu lõppenud.
Siis tõstsime magava lapse koos vankri isteosaga autosse taha istmele, et laps edasi magaks. Magaski. Aga Audentese juures tuli ikka Tõnu sisse ja oligi magatud. Õnneks virinat enam polnud. Aktusel pidas ilusti vastu, jalutas seal issiga ringi.
Oeh, milline päev-no milleks küll sellised päevd head on!?
Minu esimene postitus- jippii :)
Nonii, siin ma siis nüüd olen…nii kaugel, et loomas oma blogi 
Eks elu näitab, mis sellest kõigest välja tuleb ja kui aktiivne blogija ma olen aga kes ei ürita, see ei olegi ju üritaja
Mida siis minu blogist edaspidi leida võite? Sellele küsimusele saab ilmselt kõige parema vastuse, kui mu blogi külastate:)
Küll aga plaanin siin niisama muljetada ja oma tegemised-katsetused köögis kirja panna….ehk siis kõik puhtalt elust enesest ;)
Niisiis,-mis muud, kui tere tulemast
Subscribe to:
Posts (Atom)